Trenažöör kui pihitool

Mihkel Raud

Ta astus trenažöörile ja ma imestasin, kuidas see tema keharaskuse all tükkideks ei lagunenud. Preili kaalus vähemalt 250 kilo ning see pole mingi liialdus. Ameerika on rängas ülekaalus inimesi triiki täis, kuid sa kohtad neid valdavalt kaubanduskeskustes või Burger Kingis, jõusaalides näeb neid haruharva. Ent siin ma seisin, keset Chicago äärelinna spordiklubi, ning ei saanud silmi pealtnäha paarikümneselt naiselt, kes oli paksem kui kolm poksikotti, mis pisut eemal rippusid.

Ta hakkas trenažööril kõnidma ning tegi kolme sekundi jooksul ühe sammu, kui sedagi. Mul polnud aimugi, et jooksumasinal on nii aeglast kiirust võimalik valida. Ilma naljata ‒ preili liikus peaaegu aegluubis ja tema laubal pärlendasid kogukad higipisarad, mis tavalise tervisesportlase ihule alles siis tekivad, kui koormus päris kangeks läheb.

Ma jõllitasin seda naist, mis sest, et teiste jõusaalis vahtimine on kõige hullem eitketireeglite rikkumine. Kes arvab, et ma selles pildis midagi nukrat või ‒ hullem veelgi ‒ naljakat leidsin, eksib sügavalt. Ma tundsin austust. Ma tajusin tõelist lugupidamist inimese ees, kes oli kõige kiuste otsustanud võimlasse tulla ning end natukenegi liigutada.

Võib vaid ette kujutada, millist eneseületust see nõuda võis. Püüa ise sadu kilosid kaaluda ning trimmis beibede ja musklis meeste vahele higistama tulla. Kindlasti naeravad nad mu välja, võis preili mõelda. Kindlasti näidatakse mulle näpuga ja kui mitte avalikult, siis omavahelistes sosinates küll. Kindlasti räägitakse minust aurusaunas ja riietusruumis, võib-olla olen ma jututeemaks isegi õhtusöögilauas või kohviku järjekorras.

Ma tean seda tunnet. Ma pole kunagi nii tüse olnud, kuid ülekaal on mulle tuttav. Ma suudan priske tüdrukuga suurepäraselt samastuda, sest olen viimased paarkümmend aastat sarnaste hirmudega tegelenud.

Paanika teiste naerualuseks muutumise ees on osutunud alati tugevamaks kui soov oma ülekaaluga tegeleda. Ma olen kartnud jõusaali minna, sest pole selle asutuse vääriline. Trennis käivad ju ainult trimmis inimesed, kange rabavad vaid musklimehed ning bodypump’is hüppavad pelgalt daamid, kelle tagumikud juba nii ehk naa vormis on. Milleks neid segama minna? Milleks oma pekist koosneva kehaga tublide inimeste tuju rikkuda?

Aga preili tuli ikkagi, ronis trenažöörile ning loivas sellel sada meetrit tunnis, sest see on maksimaalne koormus, mida tema rasvavoltide alla mattunud süda on võimeline taluma. Tüdruk oli otsustanud endaga tööle hakata ja tal oli ükskõik, mida teised sellest kõigest arvavad. Seda enam, et tegelikult arvavad teised temast hästi. Kohe väga hästi arvavad.

Suur osa „teisi” on kunagi sarnases olukorras olnud. Ja kui ei olegi, oskavad nad liikumise vajadust ülejäänud maailmast paremini hinnata, sest liiguvad ise kogu aeg. Jõusaal on omamoodi kirik, kuhu iga pihile jooksnu hinnanguid andmata vastu võetakse. Sest mida muud kui pihtimine oma ülekaalus keha teiste ees higiseks ajamine on?

Foto: Mardo Männimägi