Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige treenitum ilma peal?

Mihkel Raud

Kuidas end tunneksid, kui personaaltreener hommikul koduuksest sisse astuks? Või pärastlõunal? Või kasvõi südaööl?

Sa laotaksid elutoa põrandale mati, tiriksid hantlid diivani alt välja, ning võtaksid treeneri vastas asendi sisse. Ja siis te treeniksite. Tunni. Kaks. Kasvõi kümme. Teeksite kardiot. Punnitaksite muskleid. Möllaksite raskustega. Treener annaks jooksvat infot pulsi ning kulutatud kalorite kohta. Sina muudkui terveneksid ja terveneksid, selleks kordagi kodust lahkumata. Liiga hea, et tõsi olla?

Küllap vist. Ent ometi pole äsjakirjeldatud stsenaarium mõne ulmefilmi sisukokkuvõte, vaid igapäevane tegelikkus. Alles see oli, kui Pelotoni-nimeline jalgratas fitnessmaailmas laineid lõi, nüüd on rahvasportlaste meeli hullutamas riist nimega Mirror.

„Enam paremaks treening minna ei saa!” huilgavad tervisesportlased igas võimalikus fitnessfoorumis. „Ma ei pea enam kodust välja minema! Ei mingeid parklaid, garderoobijärjekordi ega dušisabasid!”

Mis imemasin see Mirror siis on? Kehapikkune peegel, nagu nimigi ütleb. Ainult et Mirrorit saab sisse lülitada ning kui see juhtub, ilmub peeglile treener, kes on valmis sinuga kasvõi öö otsa trenni tegema. Omamoodi hologramm niisiis, kui mitte paremgi.

„Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige treenitum ilma peal?” võid Mirrorilt iga treenigu lõpus õigustatult küsida. Sul tuleb temaga paraku inglise keeles suhelda, kuid õnneks pole see moodsal ajal kellegi jaoks probleem.

Mirrori keskne mõte on lihtne: trenn tuleb inimese jaoks võimalikult mugavaks muuta, sest vastasel juhul jätab ta trenni tegemata. Ja selles Mirrori suurim nõrkus mu meelest peitubki. Trenn ei tohi mingil juhul mugav olla, sest siis pole see enam mingi trenn.

Mul on sõber, kes kolis hiljuti uude majja. See asub sobivasti ühest tuntud spordiklubist üle tee. „Vanasti käisin neli korda nädalas trennis,” meenutab ta aegu, mil pidi spordiklubisse jõudmiseks pool tundi trollibussis loksuma. „Nüüd jõuan heal juhul korra kahe nädala jooksul.” Ehk siis – mida lihtsam on midagi teha, seda suurema tõenäosusega jätad selle tegemata. Mirroriga on kardetavasti sama lugu – esimesed paar nädalat on põnev, edaspidi hakkab ta pigem jalgu jääma.

Mirrori teine probleem on hind, mis küündib nende ridade kirjutamise ajal 1500 dollarini. Pluss igakuine 40 kulli treeningutele ligipääsemise eest. Võib ju väita, et kunagi maksis ka plasmateler pool miljonit krooni, nüüd tuleb poolmuidu kätte, ja too väide on kahtlemata õige. Aga vähemalt praegu tundub Mirror järjekordse luksusesemena, mis hiljemalt kolmekümne päeva jooksul omaniku ära tüütab.

Mirrori (ja kõigi teiste sarnaste masinate) peamine väärtus seisneb spordiklubidel ora tagumikus hoidmises – neil tuleb virtuaalsete jõusaalidega konkureerimiseks varasemast rohkem punnitada. Mis on kahtlemata tore, eriti sinu ja minu jaoks.