Ootamatu nipp raske treeningu kergemaks muutmiseks

Mihkel Raud

Ma suren kohe ära. Lidun trenažööril nagu pöörane ja tunnen, kuidas vere maitse suhu kerkib. Kui kardiotreeningu mõte on süda vastupidavamaks muuta, siis miks on mul tunne, et mootor kohe seisma jääb?

„Tõsta tempo 12 kilomeetrini tunnis,” kamandab virtuaalne treener kõrvaklappides. Tänapäeval pole elusat kubjast vajagi – maailma tipptreenerid elavad nüüd äppides ning mul on vaja pelgalt play-nuppu vajutada, et „isikliku” treeneriga treenida.

Ma eelistan üldiselt päris treenerit. Mulle meeldib mu koduklubi, sest seal on luust ja lihast klienditeenindaja, on jõusaali treener, on tuttav personaaltreener ning ka rühmatreeninguid juhendab inimene, mitte tujutult välkuv telekaekraan. Aga mõnikord olen ma oma koduklubist eemal ning tuleb virtuaaltreeneriga leppida.

Tõstan tempot, nagu kästud, ning tunnen, et ei pea enam vastu. Prilliklaasid kattuvad higiga ning pulss on nii kõrgel, et kaotan kohe teadvuse. Virtuaalne personaaltreener loeb mu mõtteid.

„Ma tean, mida tunned,” sosistab ta mulle kõrva. „Ma tean, kui raske sul on. Aga usu – sa oled selleks pingutuseks võimeline. Hoia tempot. Veel kuuskümmend sekundit. Sa suudad!”

Aga ma ei suuda. Jalad kipuvad all risti minema ning näpp liigub iseenesest kiiruse-nupu suunas.

„Ära mine kergema vastupanu teed,” tundub kõrvaklapitreener mind nägevat. „Ainult kolmkümmend sekundit veel. Keskendu hetkele. Fokusseeri end momenti. Loeb ainult praegune. Hülga minevik ja unusta tulevik. Oled ainult sina ja praegune hetk.”

Täpselt nii ta minuga räägib ja ühtäkki taipan, mis tema jutus valesti kõlab. Ta soovitab mul olevikus piinelda. Aga mina ju tean, mis rasketest hetkedest üle aitab saada. See on tulevik. See on see mina, kelleks ma trenažööril tormates muutun.

Tõmban mõtted praegustelt pingutustelt lahti ja hakkan elavalt tulevikku ette kujutama. Väga kaugele pole vaja end mõeldagi, sest juba poole tunni pärast duši all ligunedes tunnen end imeliselt. Ma olen enda üle uhke. Jumala pärast, ma ei andnud alla, kuigi kiusatus oli tohutu. Ma mõtlen sellele hetkele ning jalad tajuvad uut jõudu.

Järgmiseks manan silme ette hetke, mil koju jõuan. Kujutlen, kuidas ma naise küsimusele „mida sa õhtusöögiks tahaksid?” vähimagi kõhkluseta vastan: „Spaghetti carbonara’t.” Nüüd on mu silme ees taldrikutäis al dente pastat pancetta-rohkes koorekastmes. Natuke parmesani juustu, viiluke ahjusooja ciabatta’t. Ma olen need ära teeninud, sest pool tundi intervalltreeningut „ostab” mu võimalikest kalorisüümekatest priiks. See pole muidugi tõsi, aga mis sest: mul on vaja trenažööril ellu jääda ning kujutluspildid halvaatükikestest, mida ma magusasse kondentspiima torkan, muudavad selle võimalikuks.  

Ja ootamatult teatabki virtuaaltreener, et jooks on tänaseks läbi. Mu süda klopib, kuid hetketagune ennustus peab paika – ma olen endaga rahul!

„Ükski treening ei sarnane eelmisega,” teatab äpitreener lõpetuseks ning tal pole aimugi, kui õigus tal on.

„Järgmise korrani,” ohkan endamisi totralt naeratades ning saadan abikaasale sõnumi: „Pane palun pastavesi keema, olen peagi kodus.”

Foto: Mardo Männimägi