Miks su sõber selline tõbras on?

Mihkel Raud

Minuga juhtub uskumatuid asju.

Istusin kohvikus ja mu lauda potsatas võhivõõras mees. Täiesti kaine, viks ja viisakas, nii umbes minuvanune.

„Kuule, sina tunned seda Sal-Sallerit, onju?” asus taat kohe asja kallale.

„Väga hästi tunnen,” olin omamoodi uhkegi, et saan kuulsate sõpradega uhkeldada.

„Miks ta selline tõbras on?” lajatas vend mulle haamriga lagipähe. „Sellist ülbust annab ikka otsida. On ta kõigiga selline või ainult nendega, keda isiklikult ei tunne?”

„No mis siis nüüd juhtus?” olin pehmelt öeldes jahmunud.

Seda tuleb küll aeg-ajalt ette, kui mõni sell tänaval juurde astub ja rumalusi suust välja ajab. Ent reeglina on taolised vennad juua täis ja mitte päris esimest päeva. See siin oli aga korrektse välimusega, ülikonnas ja puha.

„Ei, noh, käisin tütrega Smilersi kontserdil, eks ole,” hakkas võõras mees selgitama, miks mu sõber ta närvi oli ajanud. „Saara on suur Smilersi fänn, kõik plaadid olen talle ostnud ja nõnda edasi. Sättisime end viimase loo ajal lava kõrvale ja kui Saller koos bändiga lavalt maha astus, lippas Saara oma iidoli juurde ja palus selfit. „Oota, natukese aja pärast,” teatas Hendrik ja läks tuima näoga edasi. Eriline tropp! Jube raske oli korraks seisma jääda ja tüdrukuga pilti teha vä?”

Mulle on see tunne tuttav. Mõnikord juhtub minuga sama – olen Singer Vingeriga laval lõpetanud ja teel garderoobi tahab mõni inimene pikemalt juttu ajada. Või pilti teha. Kõik on kena, ainult et…

„Sa trennis oled kunagi käinud?” küsisin mehe käest.

„Muidugi olen. Käin siiamaani, nädalas vähemalt korra, mõnikord isegi kaks.”

„Väga hea. Siis sa ilmselt tead, mis tunne tekib, kui tund aega trenažööril tormad või hantleid upitad. Jube väsinud, eks? Võib-olla isegi higine, onju? Tahaks kangesti duši alla minna, trenniriided puhaste vastu vahetada ja nii?”

„Noojaaaaah,” venitas mees, ilmselt halba arvates.

„Kui rõõmus sa oleksid, kui sulle garderoobi ukse juures ligi ujuksin ja sinuga pilti tahaksin teha, higine ja väsinud, nagu sa oled? Küllap tahaksid enne riided ära vahetada, või mis?”

„Nojah, aga…” hakkas mees vastu vaidlema.

„Tegelikult pole mingit „aga”. Salleril on sama tunne, kui ta lavalt maha ronib. Justkui oleks kaks tundi jõusaalis rabanud. Mõnes mõttes ju ongi. Ta tahab hetke hinge tõmmata ja alles siis su tütrega pilti teha. Täitsa normaalne soov mu meelest.”

Mees tõusis püsti ja läks minema. Loodetavasti sai aru, mis mu jutu point oli. Ja võrdleb edaspidi teise inimese füüsilist pingutust enda omaga, enne kui hinnanguid kukub andma. Tuleb kasuks nii naiselt raske tööpäeva lõpus nõude pesemist nõudes kui ka lastelt koolipäeva lõpus jumal teab mida eeldades.

Foto: Karen Härms