Kehval päeval on seitse põhjust

Mihkel Raud

Harjutamine pidi meistriks tegema. Eks ta üldiselt teebki. Harjutad pool aastat kitarri ning akordide vahetus hakkab iseenesest sujuma. Istud aastakese autoroolis ega pane enam käiguvahetamist tähelegi. Isegi korrutustabel saab mõningase tuupimise peale selgeks.

Aga jõusaalis näib teine loogika valitsevat. Ma võin ühel päeval tõeline Herakles olla, järgmisel aga sõna otseses mõttes lössi vajuda.

Minuga juhtub seda pidevalt. Alles eelmisel nädalal ei suutnud ma tavapäraste raskuste ning harjutustega hakkama saada, kuigi olen täpselt samas rutiinis vähemalt kolm kuud trenni teinud. Kogu aeg on paremaks läinud, pingutus aina vähenenud, numbrid hantlitel suurenenud, ja siis ühtäkki alguses tagasi. Justkui ei tuleks kitarristil instrumenti kätte võttes duurid enam meelde. Või avastaks autojuht, et ei mäleta, kas sidur tuli enne käigukangi väänamist alla vajutada või oli vastupidi.

Kuidas siis nii? Harjutan ja harjutan, kuid lähen aina kehvemaks? Punnitan nii mis kole, aga muskel närbub? See ei saa ometi tõsi olla. Ega olegi. Asi lihtsalt selles, et igaühe elus on paremaid ja halvemaid päevi. Kaasa arvatud jõujuurikatel.

Minu spordiklubis käib üks korralik pirakas mees. Tüüp näeb välja nagu tõsine musklimägi, aga temagi hädaldas ühel hommikul, et täna on kehv päev. Minu ja musklimäe kehvad päevad on muidugi erinevad. Tema jaoks tähendavad need „kõigest” kolmesadat kükki raske kangiga, minu jaoks aga seda, et ei suuda kangitagi kahtekümmet teha. Ometi on meie kehvades päevades üks oluline sarnasus – nende põhjused on nimelt samad.

Otsustasin välja uurida, mis need siis on ja ehk on kehvi päevi vältida võimalik. Astusin musklimäele ligi – tema nimi on Mark – ja küsisin. „Küsija triitsepsi pihta ei lööda,” püüdsin veel vaimukaski olla. Mark pani hantlid maha ning andis mulle kiire ülevaate.

„Esimene asi on magamine,” teatas ta. „Kui sa öösel korralikult ei maga, kaotad poole oma jõust. Isu ja kaal kasvavad, jõud raugeb. Lihtne.”

„Ja teine?” küsisin mina.

„Toit. Mis sa eile õhtul sõid?” küsis Mark.

„Mmmm,” püüdsin kiiruga meenutada, „India toitu – natuke riisi ja vindaloo-kana.”

„Ongi tuksis, palju õnne,” vastas Mark. „Terav toit ajab su seedimise hulluks ja energia, millega sa hantleid oled harjunud tõstma, kulub India kana seedimisele.”

„On veel mõni põhjus?” uurisin edasi.

„Kaua sa oma treeningkava järgi oled harjutanud?” küsis Mark.

„Pool aastat vähemalt,” ajasin rinna uhkusest kummi.

„Viga. Kui sa oma treeningrutiini aeg-ajalt muutusi ei tee, siis on kehvad päevad kiired tulema. Vett oled ikka korralikult joonud täna?”

„Eeee, no mitte väga, ei taha kogu aeg trenažööri ja kempsu vahet liduda.”

„Hahahaa,” kukkus Mark naerma ja võttis uuesti hantlid kätte. „Vett peab kõvasti jooma, muidu oled täiega soss. Pealegi olen tähele pannud, et ega sa soojendusele just ülearu palju aega ei kuluta, teed paar käteviibutust ja tormad kohe masinate juurde. Võta aega. Kui sa end enne ja pärast trenni korralikult ei venita, võid jõusaalis viibitud aja rahulikult McDonaldsis veeta, tulemus on sama. Ja ära liiga palju trenni tee, puhkepäevi tuleb ikka kah pidada, vastasel juhul pole lihastel aega taastuda.”

„Aga miks sinul täna kehv päev on?” küsisin Markilt, kes kõiki loetletud vigu ju vältida suudab, tark nagu ta on.

„Temperatuur, mees,” põrutas ta vastu. „Kui õues on selline pakane nagu täna, siis pole midagi imestada, kui lihased ära väsivad. Kuumusega on sama pull – kolmekümneses leitsakus väsib organism nii ära, et kui sa lõpuks jõusaali jõuad, ei jaksa enam midagi.”

Ja olingi seitsme põhjuse võrra targem: magamine, toit, rutiin, vesi, venitamine, puhkepäevad ja temperatuur. Inimene õpib kuni elab.

„Ja mõnikord on lihtsalt kehv päev,” võttis Mark oma loengu kokku. „Ilma ühegi nähtava põhjuseta. Aga homme on kõik jälle hästi, ära muretse.”

Ei muretsenudki. Kui ehk sellepärast, kas ma ikka tahan selline musklimägi välja näha nagu Mark. Äkki on isegi hea, kui vahepeal mõni kehvem päev ette tuleb?

Foto: Mardo Männimägi