Kaks uudist, milleta pole võimalik edasi elada!

Mihkel Raud

Mul on üks väga halb ja üks natuke parem uudis.

Alustan halvast: kui sa trennis käimise ära lõpetad, muutub elu maapealseks põrguks. Olgu põhjus milline tahes, tagajärjed on igal juhul katastroofilised. Ma tean, millest räägin, sest minuga just katastroof juhtuski ning see on tänane halb uudis. Aga kõigest järjepanu.

Olin sel suvel oma viimase 30 eluaasta parimas vormis. Kaalusin 83 kilo ja see on ülekaalule kalduva mehe jaoks uskumatu saavutus. Eriti kui ta on sündinud 1969. aastal ja viimased kaks kümnendit ainult gluteenist toitunud.

Ma käisin suvel iga päev trennis. Kordagi ei jäänud vahele – mu graafik oli armutu ja koosnes seitsmest pigutusest nädalas. Vähe sellest – ma ei käinud lihtsalt trennis, vaid nn HIIT-trennis, millest olen pikemalt kirjutanud siin.

Kui sa ei tea, mis asi on high-intensity interval training ehk kõrge intensiivsusega intervalltreening, soovitan korra ära proovida: surm on tund aega silme ees, ent kogu ülejäänud päeva tunned end nagu Herakles. HIIT on geniaalseim ja kurnavaim asi, mis fitnessmaailmas on välja mõeldud.

Naised vaatasid mulle tänaval järele. Kuna elan Chicagos, ei teinud nad seda seepärast, et mind telekas näinud olid. Oh ei – mu turuväärtus oli tõusnud tänu trennile. Uskumatu.

Ja siis läks lahti. Üks trenn jäi vahele. Siis kaks. Seejärel kümme. Eelmisel nädalal täitus kolm kuud päevast, mil viimati jõusaalis käisin.

Loomulikult ei salli loodus tühja kohta ning need tunnid, mille olin harjunud trenažööril veetma, sisustasin nüüd restoranides (kui kiirtoidukohti saab restoranideks nimetada). Kolm kuud sõin pelgalt friikartuleid, majoneesi ning sügavkülmutatud kotlette sügavkülmutatud saiatükkide vahel.

Ning siin ma istun. Süda klopib. Higi tilgub. Peopesad on niisked. Tõusta on raske, trepist ei hakka üldse rääkima. Kaalule pole julenud ronida, mu 83 kilost on järel vaid ilus mälestus, see on kaalumatagi selge.

Süümekad on räiged. Ma ju tean, mis organismiga juhtub, kui see koormusega ära harjutada ja siis kõigele lõpp teha. Miks küll ometi? Lähen aadressile bauhof.ee ja kirjutan otsiaknasse „köis”.

Aga mul on tegelikult ka kolmas uudis. Ehk on seda kõigil minusugustel hea teada.

Trennis saavutatu kaob küll ära, kuid tuleb tagasi. Peab lihtsalt uuesti jõusaalis käima hakkama. Tuleb välja, et lihastel on mälu! Su biitseptsil on meeles, kuidas paisumine käis. Kui sa talle taas hagu hakkad andma, kukub ta hämmastava kiirusega uuesti paisuma. Jõud tuleb tagasi ning enesetunne paraneb nobedamalt, kui kartsid.

Raske uskuda, kuid tõsi. Isegi teadus on selle väitega nõus. Kui inglise keelt oskad, loe kas või siit. Kui ei oska, mine trenni ja lase treeneril end lohutada.

Mina tegin mõlemat. Ja tundsin end juba nädal aega hiljem palju paremini.

Foto: Karen Härms