Jäta see tegemata ja ongi sluss

Mihkel Raud

Kui sa enne kontserti mu garderoobi satud, näed midagi jahmatavat. Ma istun taburetil, peos poolik veepudel ning suus plasttoru, mis otse pudelisse suundub. Ma puhun mulistades torusse, samal ajal kõriga heliredelit unnates.

Midagi halenaljakamat annab ette kujutada, ometi ei möödu tolle rituaalita ükski päev, mil pean inimeste ees häält tegema. Õppisin selle viguri sõber Hendrik Sal-Salleri käest ja kui sa arvad, et laulumehed enne lavale minekut ajaviiteks veepudelisse mulistavad, eksid rängalt. Selle pealtnäha veidra protseduuri eesmärk on lihtne – häälepaelad tuleb niipalju elastseks muuta, et kui neid laulmiseks kasutada, peavad need kenasti vastu.

Teisisõnu on plasttorru mulistamine lihtlabane soojendus. Tähelepanuväärselt tõhus pealegi! Ma soojendan sedaviisi oma häälepaelu isegi enne pikema sõnavõtu või kõnega esinemist. Vatra kaua tahad – kasvõi kuus tundi jutti –, mõju häälepaeltele on pea olematu. Ei mingit „hääl on ära” olukorda, mis kõiki minusuguseid kutsehaigusena kummitab.

Täpselt nii, nagu on vaja enne laulmist või rääkimist sooja teha, tuleb ka spordisaalis lihased pingutuseks ette valmistada. Ometi pole mul selleks kunagi aega – kihk sangpommi rebida on nii tugev, et ei viitsi venitusruumis võimelda. Kuigi just seda peaks igaüks esimese asjana tegema, kui jõusaali uksest sisse jalutab.

Kuni ühel õnnetul päeval saabub valus õppetund. Minuga juhtus see alles hiljuti. Tavaliselt soojendan end jõusaalis puhtast kohusetundest, kuid ühel päeval otsustasin selle tüütu tegevuse vahele jätta. Aega oli jube vähe ning, kui mul tuleb valida soojendamise ja trennijärgse sauna vahel, valin kahtlusteta teise. Sauna mõnudest (ja piinadest!) olen pikemalt kirjutanud ja teinekord ma ainult selleks trenni teengi, et saaks hiljem saunas mõnuleda.

Jätsin niisiis soojenduse vahele ja kukkusin kohe kangi suruma. Korralik raskus mõlemasse otsa ja nii ta läks. Kuni ühtäkki vasakus käes imelikku valu tundsin ja ülejäänu oli juba vältimatu. Ei mingit kitarrimängu, trennist rääkimata. Mitu nädalat.

Edaspidi jätan pigem saunas vedelemata, kui külmade lihastega kangi alla ronin. Ja see „aega ei ole” probleem on hõlpsalt lahendatav: oma elu tuleb ümber treeningute planeerida, mitte vastupidi. Aga sellest juba edaspidi pikemalt!

Foto Karen Härms