BodyPump tapab ehk kuidas ma tibidega võidu kükke tegin

Mihkel Raud

Mehed olla naistest tugevamad. Küllap ongi. Välja arvatud ühes kohas. Ootamatul kombel on selleks kohaks jõusaal.

„Tule minuga BodyPumpi!” kutsus naine endaga trenni kaasa. „Kaua sa rauda sikutad, tee vahelduseks midagi muud.”

„Mis see BodyPump on?” olin skeptiline.

„Rühmatreening,” kukkus naine seletama. „Treener teeb ees ja teised järel. Kükid, surumised, tõmbed, täis värk. Paned sellise raskuse, nagu ise tahad. Kõik käib muusika saatel, kuigi jah, ilmselt mitte Black Sabbathi,” pidas naine oluliseks iroonilise torke teha.

Kükid, surumised, tõmbed. Tibide värk, kindel see. Üks kükitab ees ja teised järel. Pärast arutatakse duširuumis eilset „Kuuuurijat”.

Noh, mis seal ikka. Vaatame üle, otsustasin naisele vastu tulla. Eks ta natuke piinlik saab olema, kui kõik preilid 2-kilose raskuse all piinlevad ning mina 20-sega igavlen. Aga ehk on neil isegi kasulik näha, millise vormini on korralikult treenides võimalik jõuda.  

Rühmatreeningud kipuvad varahommikuti toimuma (või õhtupoole, aga siis vahin ma juba kodus telekat) ja mul tuli juba kell 6 ärgata, et spordiklubisse muusika saatel kükke tegema jõuda. Kui kohale jõudsime, oli saal daamikesi täis ja loomulikult olin mina ainuke mees.

Mul hakkas tõsiselt piinlik, sest nüüd tuleb mul ainuisikuliselt meessoo füüsilise üleoleku eest vastutada ja tibide kadedaid pilke taluda. Küllap ütleb mõnel lõpuks närv üles ja pahvatab valju häälega üle treeningsaali: „Kas sul tõesti midagi targemat teha pole, kui iga harjutust meist kümme korda paremini teha?” Ja mul tuleb sellele kuidagi reageerida, näiteks kõik oma naise süüks veeretada, sest tema mu siia vedas!  

Muusika läks käima ja Black Sabbath polnud see tõepoolest. Eks hard rock passibki pigem raskemate treeningute saateks, BodyPumpi taolise tilu-lilu taustaks ongi õigem midagi kergemat kuulata. Tibid haarasid hantlikesed ja mina hantlid.

„Ja alustame kükkidega,” kuulutas treener heatujuliselt. Alustasimegi, tibid ees ja mina järel. Üks ja kaks ja kolm ja neli.

Ja siis see juhtus. Viienda küki ajali hakkas mu pilt taskusse minema. Küllap võtsin liiga raske hantli, ei osanud ma oma nappi võimekust millegi muuga põhjendada. Järgmise ringi jaoks haaran kergema. Haarasingi, aga ei aidanud. Pulss peksis nagu pöörane, higi lippas piki selgroogu nagu orkaan ja kolmanda ringi jaoks tuli mul preilidega samaväärne raskus valida. Ent seegi osutus liiga raskeks.

„Nonii,” huilgas treener. „Soojendusring on läbi! Läheme järgmise harjutuse juurde!”

Oot-oot, mis soojendusring? Ma vedelesin lõõtsutades matil ega suutnud oma kõrvu uskuda. Silmi veel vähem, sest kõik daamid – minu oma nende hulgas – kukkusid järgmist harjutust tegema, justkui poleks eelmist olnudki. Jumala pärast, isegi üks minuvanune (ehk väga vana) proua keksis nagu laps, kui treener kettad käskis haarata ning end muusika taktis vasakule ja paremale painutada.

Ma tegin meeleheitliku katse ülejäänud saalitäiega sammu pidada. Nüüd oli mul tõeliselt piinlik. Esiteks muidugi oma jõuetuse pärast: viimne kui tibi jaksab, kuid mina olen läbi nagu Läti raha. Teiseks seetõttu, et olin enda võimeid ülearu suureks ja – mis veelgi tähtsam – naiste omi nirudeks hinnanud.

„Huuuuh,” panin hingeldades käe oma naise õlale. „Ma ütlesin kohe, et ega see BodyPump mingi õige asi pole. Lähen teen vahelduseks päris trenni.”

See on oma võimete ülehindamise kõrval teine meeste suurim probleem – me pole suutelised möönma, et naised on jõusaalis (ja tegelikult igal pool mujalgi) meist palju tugevamad.

Nüüd on mul trenni tehes veel üks eesmärk: praalimine tegeliku sisu ehk füüsilise suutlikkusega täita. Ja väga võimalik, et selle eesmärgi täitudes kaob praalimise vajadus üldse ära. Sest nagu keegi kunagi tabavalt ütles, on terve vaim terves kehas.

Foto: Mardo Männimägi