Anonüümsed tervisesportlased

Mihkel Raud

„Tere, mina olen Mihkel!” alustan sõnavõttu Anonüümsete Tervisesportlaste iganädalasel kogunemisel. 

„Tere, Mihkel!” noogutab toatäis ülejäänud tervisesportlasi tunnustavalt pead. Tervisesport on sõltuvus, nagu ma mõne aja eest kirjutasin. Kord tegema hakkad, siis enam lahti ei saa! Proovid küll, kuid võõrutusnähud on ilged: enesetunne muutub talumatuks, närvid on püsti, elu ei tundu enam endine. Täpselt nagu alkoholismi, kasiinosõltuvuse või mõne muu rippuvuse puhul. 

Õnneks on iga sõltuvuse vastu ravi. Tõhusaim abivahend on teise sõltlase toetav õlg. Ega Anonüümsete Alkohoolikute klubid ilmaasjata nõnda populaarsed ole. Aeg on tervisesportlastele samasugused teha: kui oled tüdinenud füüsiliselt terve ning vaimselt värske olemisest, on sul hädasti vaja Anonüümsete Tervisesportlaste koosolekuid. Kuna päris elus neid veel ei peeta, teen katse oma peas üks selline läbi mängida.

„Tänaseks pole ma juba kuus kuud sporti teinud!” kuulutan võidukalt toatäie kaaskannatajate ees. 

„Väga tubli, Mihkel!” rõõmustavad nad minuga koos.

„Lihtne see pole,” tõmbuvad mu silmad niiskeks. „Kohe hommikul kukun üle kere värisema, käed hakkavad iseenesest hantleid otsima, jalad kisuvad trenažööri suunas, õlad kisendavad kätekõverduste järele.”

„Teame-teame,” noogutavad ülejäänud mõistvalt.

„Eriti hull on siis, kui mõne spordiklubi lähedusesse satun,” oigan edasi. „No kohe vägisi kisub uksest sisse – silmad lähevad põlema, veri vemmeldab, pulss tõuseb, hingamine muutub kolm korda intensiivsemaks. Alles eile jalutasin kogemata Rotermanni Golden Clubist mööda. Seisin selle ees nagu nõiutult ja vaatasin läbi akna higiseid inimesi – meeletu tõmme tekkis, täitsa õudne kohe. Aga õnneks sain minema!”

Kõik plaksutavad. Asja eest – Golden Clubist möödajalutamine nõuab tohutut enesedistsipliini. 

„Jube raske on trennist eemal olla, aga õnneks hakkavad tulemused juba paistma!” pistan seejärel kiitlema. „Ilma hingaldamiseta trepist enam naljalt üles ei saa! Kingapaelu on pea võimatu kinni siduda ja pissil käies pean juga peegli abiga suunama. Lihtsalt imeline!” 

Nüüd hüppavad ülejäänud anonüümsed tervisesportlased toolilt püsti ja aplaus ei taha raugeda. Eks igaüks unista sarnastest tulemustest. 

„See T-särk oli mulle veel nädala eest täitsa paras, nüüd ronib naba kogu aeg välja, nagu näete,” silitan uhkusega oma rasvast vatsa.

„Näeme tõepoolest!” huilgavad ülejäänud anonüümsed tervisesportlased. 

„Ma kaalun juba tervelt sada kolm kilo!” raban seejärel ülejäänusid šokeeriva uudisega ning näen, kuidas kõik kadedusest roheliseks tõmbuvad. „Uskumatu tõesti, aga ma olen nädalaga viis kilo juurde võtnud!”

Istun seejärel maha ning olen enese üle enneolematult uhke. Veel paar kuud ja võib-olla saabub iga anonüümse tervisesportlase suurim unistus – infarkt. On, mille nimel vaeva näha!