Äkki saab ka minust kapp?

Mihkel Raud

Kui mul tekib tuju Eesti elu siunama kukkuda, tuletan endale alati meelde, milline see nõukogude päevil oli, ning kohe kaob hädaldamise isu ära. Ja kes on vene aja mäletamiseks liiga noor, sellel soovitan üheksakümnendaid meenutada: bensiinijaamades vihisesid püstolikuulid, aust ja häbist polnud keegi kuulnud ning pea kõik Eesti ansamblid laulsid inglise keeles, vigases ja puises pealegi.

Paljudele täiesti normaalsetele asjadele tekkis üheksakümnendate Eestis äraspidine tähendus. BMWsid peeti lolluse sümboliks, sest nendega sõitsid rullnokad ehk põhiharidusega totud, kes oma mehisust ürgvana bemmi sumpsi pikkuse järgi mõõtsid. Teine asi, mis üleminekuajal pahempidi tähenduse omandas, oli aga jõusaalis käimine.

Eesti iseseisvuse hakul kutsuti kurjategijaid kõikvõimalike hüüdnimedega, näiteks „kapp”. Kappideks nimetatakse kriminaale tänagi ja oma hüüdnime pole nad saanud ühe mööblieseme, vaid treenitud keha järgi. Kapp tähistas meest, kelle õlad olid lihastes, rind kummis, jalad muskleis ja tagumik prink. Ehk meest, kes käis jõusaalis. Sa ei pruukinud rets ollagi, kapiks peeti igaüht, kes vähemalt korra nädalas jõudu treenis.

Mõnikord olid seosed jõusaalide ja kahtlaste tüüpide vahel põhjendatud. Ühe kurikuulsa spordiklubi ees seisis alati halvaendeline autopark ning aeg-ajalt kõlasid selle lähistel ka püstolilasud.

Tõsi on seegi, et mafioosod tegid kõvasti trenni, sest vastasel juhul poleks nad piisavalt hirmuäratavad olnud. Kes see suure kõhu ja lötendavate tissidega meest ikka tõsiselt võtab, kui too katuseraha tuleb nõudma? Punnis biitsepsiga tüübil pruugib aga kõigest uksele ilmuda ning „võlg” makstakse kohe ära. Tänaseks on olukord otsustavalt muutunud. BMW roolis istuvad kenad ja arukad inimesed ning jõusaalides käivad pehmod, mina nende hulgas.

Sellest hoolimata olen hakanud mõtlema, mis juhtub siis, kui ma ühel kenal päeval tõesti musklisse lähen. Kunagi see ju juhtub, eksole? Juba esimese aastaga on abikaasa mind teise pilguga hakanud vaatama, mis siis veel viie pärast rääkida!

Kas võib minna nii, et kui ma korralikult trennis käin, saab minustki kapp? Kas võib juhtuda, et ma pimedal tänaval vastutulijatele hirmu nahka ajan? Ega juhuslik möödakäija tea, milline lödipüks ma tegelikult olen. Äkki hakatakse mind „riidepuuks” pidama ja mul ei õnnestu paanikat külvamata enam kusagil käia?

Õnneks pole seda vaja karta, sest stereotüüp jõusaalist kui kurjategijate kogunemiskohast on lõplikult üheksakümnendatesse jäänud. Selles Tallinna klubis, kus mina treenimas käin, kohtud Sa maailma kõige südamlikumate inimestega. Astu läbi ja veendu ise!

Foto: Mardo Männimägi